Nagu selgitas Peatükk 2, Kettad ja partitsioonid, on kõik failid süsteemis korraldatud ühte puukujulisse struktuuri. Ka siis, kui me soovime kasutada eemaldatavat seadet, näiteks CD-ROM, või mõnda võrgus paiknevat asukohta, näiteks failiserverit, “poogitakse” selle sisu sõna otseses mõttes kuhugi puusse.
Seda näitab Joonis 6.1, “Haakepunktid”: juurpartitsioon, mis koosneb GNU/Linuxi partitsioonist, millel asub veel üks Linuxi partitsioon /home/
, kuid ka Windows® partitsioon, failiserveri jagatud ressurss (kas Windows® või UNIX®) ning USB mälupulk. Tänapäeval võib GNU/Linuxi failisüsteemi haakida paljusid seadmeid, sealhulgas peaaegu kõiki olemasolevaid failisüsteeme, WebDAV-i ja isegi selliseid eksootilisi asju, nagu Googletm Mail...
Kõige paremini saab pealkirjas esitatud kontseptsioone mõista näite varal. Oletame, et hankisite just uhiuue kõvaketta, millel pole mingeid partitsioone. Teie Mandriva Linuxi partitsioon on pungil täis ning selle asemel, et alustada kõike otsast peale, soovite terve puustruktuuri sektsiooni[10] viia uuele kõvakettale. Et uus kõvaketas on palju mahukam, valite selleks välja oma suurima kataloogi: /usr
.
Me kasutame seda näidet läbi kogu Sektsioon 2, “Kõvaketta jagamine, partitsiooni vormindamine”, aga kõigepealt veidi teooriat.